Someday

Ta oli töölt naasmas. Väljas oli pime. Kunagi oli ta armastanud pimedust ja ööd, kuid pärast temaga kohtumist muutus kõik. Ta muutus. Oli veel vaid paar sammu ja ta oli peaaegu oma auto juures. Iga kord, kui ta autosse istus, meenus talle see reis temaga järve äärde. See oli hea päev, võib-olla tema elu parim päev. Ta pani võtme süütelukku, vajutas gaasipedaali ja sõitis lõpuks koju. Veel üks päev oli möödunud ilma temata. Ta sõitis autoga edasi. Tee oli peaaegu nähtamatu ja ta ei tundnud end hästi. Ta tahtis magada. Ta silmad vajusid tahtmatult kinni. Ta arvas, et oleks pidanud takso kutsuma. Järsku muhk! Seejärel kostab klaasi purunemise heli. Ta jäi lõksu, ei saanud liikuda. Ta tundis, kuidas elu temast eemale libiseb. Kuid millegipärast tundus, et see pole veel lõpp.